Nobody said it was easy, no one ever said it would be this hard.Kuidagi nii naljakas on, et minu nö 'emo' tujud ei kesta üle paari tunni, imelik hakkab kui pikalt mossitada. Hakkan sellistel hetkedel mõtlema, et mul on vähemalt kodu, söök, pere, sõbrad...kõik mis vaja on, on mul ju olemas, nüüd oleneb kõik vaid minust. Ja siis kaobki see mase tuju.
Mul on siiralt nii hea meel, et Assu meile külla tuli siia Tallinna. Ma vajasin vaheldust. Kaltsukatripid on ikka kiiduväärt ma ütlen teile. Poes ei tundu enam asjad üldse nii vahvad. Seal kastides ja stangedel asju sobrades tekib kuidagi selline soe tunne, võib öelda, et lausa hasart. Igatahes väga vunts, nagu ütleks lugupeetud õpetaja Aimla.
Laupäeva õhtupoolik Tapperis...võib öelda, et oli üsna põnev. Sain osa erinevast draamast, väga põnev, väga põnev. Sellise suure kambaga on tegelikult vahel ikka väga vinge väljas käia, ega naljalt igav ei hakka. Autistlik naer sa ka ikka vahepeal särada. Lihtsalt vaimustav kuidas selline asi inimesi niimoodi üllatab. Vähemalt on lõbus.
Olgugi kui hea pidu tahes, kodus teki all olles oli ikka väga hea lõpuks olla. Suured tänud Kristinale tema klappide eest, nendeta ei oleks minu ööd samad!!!
Täna oli ilus päev, päike paistis ja väga külm ei olnudki. Mõtlesin, et peab ikka Assu bussijaama ära saatma. Sõitsime siis linna ja sealt jala edasi, keskturu? lähistel tahtsin Holga pilti teha, nii ma tegingi. Samal ajal kui ma Holgat ette valmistasin prantsatas poseeriv Assu maha pikali. See oli nii armas. Nojah, sai siis Assu bussile pandud ja mina jalutasin koju. Võttis veidi üle poole tunni, aga see oli niiiiii hea. Muusika kõrvas võiks ma väga palju jalutada.
Peace and love!
xxxx
tapper waasss funnn
ReplyDelete