London in the rain.

Armund narri ei morjenda ilm. Ma ei ole isegi armunud, aga kõik minu sees on, nagu ma oleksin.

Ma avastasin uuesti kuidas ma täiesti spontaanseid asju armastan. Täiesti tavaline kolmapäeva õhtu võib muuta nii palju, ahh!! Aitäh Kaari! See oli vist truely kõige...kõigem film, tekitas nii palju mõtteid, emotsioone, tahet....kõikee tekitas. Ma tahaks seda meest(?) kes selle filmi looja on tugevasti kallistada. Kui faking tänuväärt inimesi on ikka maailmas olemas. Kui hea on olla mõtlev olend.
See tunne kui sul naeratus lihtsalt näost ära ei kao on kirjeldamatu. Ma ei tohi seda tunnet kunagi unustada!


Ma elan.


Jalutuskäik iseendaga võib vahel olla harukordselt mõnus. Jalutada läbi pimeda tühja tänava, naeratus näos, lumehelbed lendavad sulle pähe ja isegi silma ja see on sel hetkel nii naljakas ja hea. Need tundusid sel hetkel kõige ilusamad lumehelbed mida ma kunagi näinud olen. Ja see tänav...see on mälestustest pungil. Ahhh, piilusin Polymeri väravat ja mõtlesin, mis kõik seal on juhtunud ja mis oleks praegu kui ma poleks mitte kunagi sinna läinud. Nii väiksed ja näiliselt tühised asjad võivad elu nii palju muuta, see on vaimustav. No ja jalutan siis edasi, endiselt mõtted Polymeril ja näen maja ees suurt lumehange(ma tean, hetkel on see üsna 'haruldane')see tundus nii ahvatlev, lausa kutsuv, olin selle ees ja siis lihtsalt....lihtsalt vajusin sinna lumme. Ma pole vist kunagi märganud, kui ilus mu kodutänav on. Isegi raagus puud tundusid nagu naeratavat. Lund aina sadas ja sadas, vaatasin taevasse. Pilved ujusid nii vabalt, nii rõõmsalt ja kõik mured nagu kadusid koos nendega. Ja lampi vaadates ma avastasin jällegi kuidas ma tulesid armastan.

Leave tomorrow, live tonight!

I need to live with nothing fixed, don't tell me what's gonna happen next, I'm alright, I like the way this feels. Leave behind all the things I missed. The next stop isn't were you think it is, 'cause tonight we're riding off the rails.

PS! Ma igatsen vihma!