When life gives you lemons, keep them. Because hey. Free lemons.

The day when Greta went to Kabala....

iseenesest kogu see päev algas juba väga huvitavalt. Kuna neiu ei mõtle kunagi järgmise päeva peale, siis tema jõudis koju 10 ajal hommikul, magasin siin ilmselgelt liiga kaua ja avatas üks hetk, et okouuu, kell on 4 ja ma pean kuidagi Kabala saama...aga kuidas....algas siis väike google search, edelaraudtee, aga lõpuks aitas siiski ainult Sirel. Nii siis davaika jamaika, kell 17:25 läheb rong niniiii sellele oli vaja tormata, siis vaatan, okouu, kell on pool 5 läbi, kisub kiireks eks. Panin siis pool elu kokku, rutttuu ruttu riided selga- kusjuures see oli väga traumeeriv, et ma nii kiiresti pidin seda tegema, ja noh, siis saigi teele asuda.

Seisan siis rõõmsalt trollipeatuses vaatan, ohoh, kell on 17:16 ja järgmine troll tuleb....17:28...vist väga ei sobi eksole....fast thinking ja millise pasaga mina sealt minema sain. Väike kiirkõnd, vahepeal jooksusammud...ütleme nii, et täpselt 17:25 olin siis mina Balti Jaamas...järjekordne kiire mõtlemise hetk...FUUU, mis rongi peale ma pidin minema...Pärnu...Viljandi...Rapla???? On on aega kõik need läbi vaadata, niinii, vaatan, kõige esimene rong---Pärnu...davai, sinna peale hüppan ka..oli siis veidike pingeline ja siis sain pileti osta ja siis oli vähemalt kindel, et Rapla poole see vedur bouncib.

Rongisõit oli siis umbes tund aega pikk ja selle ajaga ma pidin kingi kokku meisterdama, ennast inimeseks tegema ja lihtsalt normaalseks saama- ja kõik sai tehtud! Loodame, et edukalt.

Nüüd on vist see hetk, kus teie ütlete...cool story bro....ja kõnnite minema.

Aga ärge tehke nii, mul läheb jutt alles edasi, ma pole veel oma jutuga Kabalagi jõudnud, alloo alllloooooo!!!1


Rongijaama, nagu VIP'ile ikka kohane, tuldi mulle autuga järgi, jeeee. Kaarik viis ilusti Kabalasse, sinna lähemale jõudes tuli sisse eriti veider tunne. Ma isegi ei mäleta enam täpselt, millal ma seal viimati käisin, no see pidi olema oma 5 aastat ikka tagasi juba...jajaaa. Igasugused erinevad asjad hakkusid meenuma...mõnus oli, väga väga väga mõnus.

Kokkuvõttes siis niipalju, et olen väga rahul, et läksin, kõik oli supaaahfunnn, inimesed olid vahvad, ei olnudki lonely loner ja nalja sai- mida Sa veel tahad.

Aitäh Silvia ja muidugi aitäh ka ülejäänud pidulised, teiega oli ülimalt meeldiv. Teinekordki!

:)